Jaanipäeval Pokumehe juures

Tere jälle!

Täna läksin jaanipäeva puhul oma sõbrale Sakku külla. Väga lõbus oli ja kuna mu sõber elab linnast väljas siis muidugi ka ilus. Kui mõned arvavad, et maal saab vähem süüa kui linnas, siis nad tõesti eksivad. Igaüks, kes külla tuli, tõi vähemalt 3 šašlõkiämbrit kaasa.
... ja me ei jõudnud isegi kõike seda ära süüa.

Minu sõbra blogi aadress on http://naljaviljapuder.blogspot.com/

Algus

Tere, tere ma olen ka kaasaegne, kirjutan omaenda blogi.

ja nüüd üks minu kirjutatud jutt mis sai uskumatute juttude konkursil kolmanda koha.

kivilind

KIVIST LIND

Ühes päris tavalises linnas elas üks väike poiss. Igal varahommikul käis ta oma koeraga jalutamas. Tema teele jäi linnatänava kaunistuseks pandud salk kivist linde. Poisile tundusid need kivist linnud keset kivist ja külma linna kuidagi kurvad ja üksildased. Seepärast peatus ta iga päev oma jalutuskäigu ajal natukeseks nende juures. Ta rääkis kivist lindudele suurest rohelisest metsast. Ta jutustas, et päris mets on üleni roheline ja et seal on värske õhk. Ta rääkis, et seal on palju kõrgeid puid ja nende puude otsas on päris linnud, kes on ilusad ja värvilised ning nad laulavad päev otsa rõõmsaid laule. Poiss tuli iga päev kivist lindude juurde ja jutustas neile iga päev seda lugu. Iga päev olid linnud ühtmoodi vaiksed, liikumatud, külmad ja nukrad.

Kuid poiss ei teadnud, et üks kivist lind oli teda igal hommikul hoolikalt kuulanud ja et selle linnu kivist hinges oli hakanud kasvama suur igatsus kauge rohelise metsa järele.

Ühel päeval otsustaski see lind minna ja vaadata, kas see mets on tõesti nii imeline, kui poiss rääkis.

Ta jõudiski viimaks metsa. Kui tal oleks olnud päris hing, siis oleks see hing imetlusest ja üllatusest kinni jäänud - mets oli nii ilus. Puud rohetasid, lilled õitsesid, tuul sahistas tasakesi okstes ja linnud laulsid nii ilusti ning lendasid kergelt oksalt oksale. Üks lind, kelle suled särasid kui tuleleek laulis nii ilusti, et kivist lind ei suutnud tema kuulamist lõpetada. Ta seisis puu all ja kuulas ja kuulas.

Kivist linnule tuli kõike seda ilu nähes ja kuuldes pisar silma, sest kuigi ta oli ka lind, oli ta igavat halli värvi ja ei saanud puuokstele hõljuda. Ta oli liiga raske ja oksad oleks tema all katki läinud.

Ta oli küll väga rõõmus, et ta viimaks nägi seda metsa, millest poiss oli jutustanud. Aga ta sai aru, et ta ei sobi sellesse rohelisse metsa, kus oli palju imeilusaid linde tema oli liiga raske, liiga hall ja külm. Ta tundis ennast võõrana. Tema koht on kivist linn, mis on sama külm ja hall kui ta isegi.

Kuna ta oli teekonnast väga väsinud, siis otsustas ta linna tagasi minna peale väikest uinakut ja heitis puhkama selle sama puu alla, kus tule värvi lind oli laulnud.

Puu otsas oli ka selle linnu pesa poegadega. Äkki kukkus üks linnupoeg üle pesaserva alla. Puu oksad olid kõrged ja linnupoeg ei osanud veel lennata. Ta ei saanud kuidagi enam üles pessa tagasi. Ta püüdis hüpata, aga ei ulatunud. Äkki märkas ta puu all magavat suurt kivist lindu. Linnupoeg hüppas kivist linnu peale ja sealt ulatus ta juba puu alumisele oksale ja niimoodi oksalt oksale hüpates õnnestus tal pessa tagasi saada.

Linnuema oli väga õnnelik, et ta oma poja tervelt tagasi sai, sest ta oli üsna kindel, et ta on oma pojast ilma jäänud. Sellised pesast välja kukkumised olid metsas üsna tavalised ja enamasti jäid välja kukkunud pojad maapinnale, kus rebased või hundid nad õhtusöögiks endale said. Linnuema rääkis ka teistele lindudele terves metsas, milline suur õnn tal oli ja kuidas see suur kohmakas kivist lind tema poja päästis.

Linnud otsustasid, et kivist lindu tuleb sellise abi eest tänada ja paluda tal ka tulevikus nende poegi pessa tagasi aidata. Nad lendasid kõik kivist linnu juurde ja iga lind tõi talle tänutäheks lilleõie. Nad panid lilleõied kõik kivist linnu peale, kes ikka veel magas. Seejärel rivistasid nad ennast puu okstele üles ja hakkasid kõik koos laulma. Kivist lind ärkas maailma kõige ilusama heli peale. Ärgates nägi ta, kuidas tema külm, hall, kivist keha oli kaetud värviliste lilledega. Linnukoor laulis tema pea kohal tänulaulu ning äkki hakkasid tema kehale puistatud lilled kivist pinna sisse sulama. Lõpuks oli kivist lind muutunud sama värviliseks ja ilusaks kui kõik selle metsa teised linnud.

Linnud palusid tal jääda metsa ja ka edaspidi aidata nende poegadel pesadesse tagasi saada. Kivist lind oli nõus, sest talle meeldis see mets ja ilus linnulaul. Kivist lind oli juba tükk aega metsas elanud ja metsa lindusid aidanud. Lõpuks hakkas ta igatsema teiste kivist lindude järgi. Ta tahtis, et tema vanad sõbrad ka teaks, kui ilus on päris mets. Veel tahtis ta väikest poissi tänada, et too oli talle metsast jutustanud.

Ühel varahommikul otsustas kivist lind linna minna. Ta jõudis oma kivist sõprade juurde täpselt selleks ajaks, kui väike poiss neil külas oli ja metsast jutustas. Väike poiss oli lilledega kaetud kivist lindu nähes väga üllatunud. Sama üllatunud olid teised kivist linnud, sest nad polnud kunagi nii ilusaid värve näinud. Värviline kivist lind rääkis neile oma loo ja jutustas, et metsas on veel rohkem värve. Ta kutsus ka teisi kivist lindusid endaga metsa kaasa. Ta ütles et metsas on palju puid, kuhu alla oleks vaja suurt kivist lindu pesast välja kukkunud linnupoegi aitama. Kivist linnud olid kohe nõus kaasa minema, sest ka nemad tahtsid kivist linnast välja pääseda ja kellelegi kasulikud olla. Kuigi poiss oli kurb, et tal ei ole enam kellegagi metsast rääkida sai ta aru et kivist lindudel on metsas parem.

Järgmisel päeval luges väike poiss ajalehest uudist, et mingi kuritegelik jõuk on linnast röövinud kõik linna kaunistuseks pandud kivist linnud. Väike poiss naeratas omaette, sest tema ju teadis kuidas asjad tegelikult on.

Mina soovitaksin lugejal metsas jalutades lillemättaid hoolikalt uurida, sest mõni neist võib olla üks meie "röövitud" kivist lindudest.